Teekond Westport´i

LAUPÄEV 20. JUULI

Alustame oma teed pealinna suunas Eesti eri otstest, kes Haapsalust ja kes võtab ette pikema tee Otepää lähistelt ning esmalt suundubki üldse esmalt ”talve ”pealinna ning sealt juba edasi Tartusse, kust algab sõit bussiga Tallinna suunas.

Meie seiklused algavad juba Tallinna lennujaamas. Suudame vajalikust suunaviidast mööda vaadata ja leiame end väljapääsu ukse eest. Midagi pole teha, alustame otsast peale: turvakontroll, pagasikontroll, duty-free ala ja lõpuks õige rada. Tänu järjekorrale jõuame lennukisse (topelt kontrollituina) üsna viimasel minutil. Lend võib alata!

Kolm tundi möödub kiiresti. Juba maandumegi Dublinis. Tee pagasiväljastusse on pikk ja rahvast palju. Kuhu saabuvad meie kohvrid? Võimalusi on mitu ja esialgu ei märka abistavaid tabloosid. Sebime mitme koha vahet enne, kui süsteemile pihta saame. Ja ennäe, ongi meie pagas! Nüüd taksopeatusse. Jälle järjekord! Liigub siiski kiiresti. Juba vuramegi Heuston´i raudteeejaama poole. Maksta saab ainult sulas. Pole probleemi, aga sooviks tshekki. No problem! Jõuame kohale, maksame, võtame pagasi ja kviitung meenub alles siis, kui takso juba liigub. Sellest oleme me nüüd küll ilma!

Nüüd piletimasina juurde. Sisestame broneerimiskoodi ja masin trükib meile piletid, millelt loeme kellaaega: kahjuks on meie rong juba 3 minuti eest väljunud!

Infost kuuleme, et see oli täna viimane rong. Mis nüüd saab? Saadan Eithne´le SMS-i ja küsin nõu. Korraldab majutuse Dublinis. Nüüd uuesti taksosse ja hotelli. Seekord õnnestub ka kviitung saada. Enne magamaminekut kolame pisut ringi ja sööme õhtust. Uni tuleb ruttu.

PÜHAPÄEV 21. JUULI

Ärkame üsna vara ja oleme rõõmsalt valmis uuteks seiklusteks. Esmalt teeme mõnusa hommikukohvi ja sööme pähkleid. Seejärel jalutuskäik veel hotelli ümbruses ning administraatorilt saame nõu ja juhised, kuidas pääseb bussiga rongijaama. 

Iirlaste lahkust saime kogeda juba täna: bussi sisenedes selgus, et pileti eest saab maksta ainult müntidega, mida meil polnud. Minu kümneka peale raputas juht vaid pead. Hakkasime juba väljumisele seadma, kui üks noor daam meile piletid ulatas. Ostis need oma sõidukaardiga! Võttis sõnatuks!  Igaljuhul tuli see ka odavam, kui taksosõit. Kuna ootas ees pikk sõit rongiga, siis sõitsime bussiga ainult poolele teele – nägime nii mõndagi põnevat!

Oleme aegsasti kohal ning plaaninud sõita 13.40 rongiga, aga jaamas selgub, et see on juba täis. Lisaks saame teada, et kõik piletid kehtivad ainult ühe päeva, nii et eelmise päeva pileteid siiski enam kasutada ei saa. Ostame uued kella 15.40-ks ja teavitame Eithne´t järjekordsest muudatusest. Ta vist hakkab juba kahtlema, kas me üldse tuleme. Teeme ajaviiteks lõunasöögi ja seekord jõuame rongile. 

Teine juhus, kus kogeme iirlaste lahkust leiab aset rongis teel Westporti: vagunis istub ratastoolis vanainimene koos saatjaga, aga sellegipoolest tõuseb eemalt üks naine ja pakub abi väljumisel! Ühtegi kurja ega pahast inimest pole tõepoolest siiani kohanud!

Kell seitse õhtul saabume Westporti ja Mary viib meid oma vahvasse majja. Siin elame järgmise kuu. Vihmasadu on alanud juba rongi väljumisel ja jätkub hooga. Väljas on lausa raju. Homme hommikul kohtume Eithne’ga ja saame teada, mida tegema hakkame. Põnev!

Pakime oma varanduse lahti ja teeme õhtuse tee ning sätime magama üsna varakult. Et korralikult välja puhata.

Uute kohtumisteni!