Westport

Mida kaugemale rong meid Westportist viib, seda vähem on mägesid ja juba hakkame karjamaade kõrval nägema ka koristatud viljapõlde. Dublin on üsna tüüpiline suurlinn ja ka tõelisi iirlasi kohtab siin palju harvem, kui lääneranniku väikelinnas. Meie öömaja asub Whitehall´i äärelinna eramajas pensionäridest vanapaari kodus. Pererahvas on meie tuleku ajal lapselapse sünnipäeval ja võtme leiame välisukse kõrvalt turvakapist, aga perenaise Kay´ga kohtume alles õhtul, kui linnaretkelt tagasi jõuame. Pererahvas on tore ja lahke ja kuna oleme esimesed eestlased, kellega nad kohtuvad, on neil hommikusöögilauas meile palju küsimusi. Selgub, et peale meie on ülakorrusel veel kaks tütarlast Prantsusmaalt, nii et seltskond on rahvusvaheline.

Dublinis on palju huvitavaid kirikuid ja katedraale, sildu ning toredaid rohelisi parke. Eriti vahvad on kesklinnas asuvad kujud, mis oleks nagu juhuslikult sinna sattunud.

Meil on kindel plaan külastada botaanikaaeda ja seal veedame terve pika pühapäeva. Infoletist leiame väga kasuliku raamatu lääneranniku taimedest, "The Wild Plants of the Burren and the Aran Islands", mis annab meile vastused paljude seni kohatud taimede nimede kohta. Teeme kaasa tasuta giidituuri ja saame vajalikud juhiseid edasiseks rännakuks. Siin on künkaid ja orge, tihnikuid ja lagendikke ja loomulikult mitmeid kasvuhooneid. Oravad jooksevad vabalt puude vahel ja ojas paistab huvitavaid veelinde. Vahelduseks vahvad skulptuurid ja viikingiküla. Rändame ühe põneva puu juurest teise juurde, kuni ongi märkamatult õhtu käes. Siin võiks vabalt terve nädala veeta ilma, et igav hakkaks!