Neljas nädal

NELJAS NÄDAL

12. augustil alustame oma viimast nädalat imelises Westport´is. Küll see aeg on ikka kiiresti lennanud, alles see oli, kui alustasime oma teed siia ja nüüd hakkab see seiklus peagi läbi saama. Ja ühtlasi on täna ka meie viimane tööpäev linnahallis, et veelkord nautida meie lemmik etendust  - Patrick´u. 

Homme lubab ainsat päikeselist päeva sel nädalal ning nüüd on aeg mäge vallutama minna! Hommikul ootab meid Mary üllatus – full irish breakfast - et jätkuks jõudu ronida. 

Buss viib meid jalamile, kus ootab Eithne oma kolme lapsega, et meid väravani saata. Lastele hakkab ronimine ootamatult meeldima ja nad on üsna pettunud, kui peavad tagasi pöörduma. Jätame siiski hüvasti ja hakkame astuma. Ilm on ilus, päike paistab ja jopp saab kohe kotti topitud. Mida edasi, seda võrratumaks muutuvad vaated! Clew Bay on nagu peopesal kõigi oma saarte ja saarekestega. Teerada lookleb mäe teisele küljele ja sealt avaneb täiesti uus pilt - tore väike järveke, kuhu Püha Patrick olevat peletanud kõik ussid (keda Iirimaal keegi näinud pole) ja kus seepärast, naljaga pooleks, ei soovitata piknikku pidada. Kusagilt ilmuvad välja mingid tüütud kihulased, kes üllatavalt valusasti hammustada oskavad. Pole sugugi paremad, kui meie sääsed, aga neid on palju ja nad kipuvad igale poole, eriti näkku. Prillid tuleb ära võtta ja päikesesirmist pole ka erilist abi! Tõus on esialgu päris jõukohane, vahepeal laugem, isegi paar väikest laskumist mäe tagaküljel, aga mida tipu poole, seda järsemaks muutub. Poole noorem Kirsika jõuab nii ronida, pildistada kui ka filmida sel ajal, kui mina ainult ronin. Üles vaadates tundub, et viimane lõik tuleb vist neljakäpukil minna, aga selleni asi siiski ei jõua. See lõpp on aga paras katsumus: jõud hakkab otsa saama, tõus on järsk ja tuleb hoolega valida kive, millele kannatab astuda. Peale selle peab arvestama nii teiste ronijate kui ka laskujatega. Laskujad on nii toredad ja julgustavad: veel ainult kümme minutit, kohe olete kohal!

Veel pool tundi ronimist ja lõpuks olemegi! Uskumatu!!!

Ja ongi mäetipus kabel! Teeme tiiru ümber hoone, ühel pool võrratu vaade merele ja teisel – mitte midagi! Udu! Üksik lammas ilmub sinna maailma äärele ja tundub, et kohe kukub alla. Kirsika vist saab ta pildile enne, kui sadama hakkab. Kirsika plaan mäetipus panoraamvõtet teha kukub kolinal kokku. Aga väsimust enam ei tunnegi! Võtame istet ja pistame nahka oma pähklid-rosinad ja viimase vee lootuses, et pilv ehk hajub ja saame ka teist poolt näha. Korraks saamegi, aga õige pea on udu tagasi ja vihmasadu jätkub. Pikalt pole mõtet oodata, sest ilm selginemise märke ei näita. Tuleb hakata laskuma, sest märjaks saab nagunii. Vihmal on siiski ka positiivne külg: tüütud putukad on nüüd õnneks kadunud!

Imetleme peresid, kes on tulnud koos lastega. Üks isa, kes oma paariaastast tütart kogu tee seljas kannab, tundub lausa kangelasena! Laskumisel kohtame ka üht paljasjalgset ronijat - nii pidavat palverändurid vahel tegema oma pattude lunastamiseks. Kui suur see patt küll olema peab???

Laskumine läheb algul üsna libedalt, kuigi ka kivid on tänu vihmale nüüd libedad. Ei kadesta neid, kes vihmas ülespoole rühivad! Endiselt tuleb samme hästi kaaluda ja kive hoolega valida, aga matkasaapad on tõesti oma nime väärt ja aitavad meil kindlalt jalul püsida. Oma vihmajoppi võin samuti ainult kiita – seegi peab katsumusele vapralt vastu. Peale kõige järsemat lõiku heidan pilgu selja taha ja ei suuda uskuda, et olen seal üleval tõepoolest ära käinud. Poolel teel alla lööb aga valu vasakusse põlve. See aeglustab meie laskumist päris korralikult. Väike puhkus toob pisut leevendust, kuid valu päris ära ei võta. Hakkab tekkima kerge paanika: kas see ikka oli mõistlik tegu minu vanuses??? Kuidagi ei tahaks nüüd seetõttu jalutuks jääda!!!

Juba tuleb aga ette ka laugemaid lõike ja seal pole häda midagi, järelikult ei saa asi nii hull olla. Vihm on vahepeal lakanud, komberdan kuidagi alla ja siledal pinnal ei tunne õnneks enam mingit valu. Oleme lootnud end lähimas kõrtsis erilise lõunasöögiga premeerida, aga et aega on läinud plaanitust rohkem, jõuame vaid täpselt bussile. Aga kohe, kui Westport´i jõuame, parandame selle vea lähimas restoranis. 

Preemiaks valime kohaliku mereannisupi ja loomulikult ka klaasikese tumedat iiri õlut. Ja muidugi lubame endile ka magustoiduks juustukoogid koos iiri kohviga.