Meie viimased päevad Westportis

Järgimisel hommikul tõuseme vara, et jõuda 6.16 bussile, mis viib meid Galway´sse. Tahaks näha Connemara maakonda, aga sinna tehakse bussireise ainult Galway´st. Turismiinfobüroos selgub, et see reis on välja müüdud ja sõidame selle asemel vaatama hoopis Burren´i piirkonda ja kaljusid Cliffs of Moher. Bussijuht täidab ka giidi ülesannet ja tema jutt väga pikk pole, aga see-eest räägib ta väga huvitavalt. Esimene peatus on Dunguaire Castle, kus antakse veerand tundi pildistamiseks. Siin korraldatakse keskaja teemalisi õhtusööke ja seda kindluslossi Galway lahe ääres peetakse üheks kõige rohkem pildistatud lossiks Iirimaal. 

Ümbrus muutub üha mägisemaks ja tee aina kitsamaks ning käänulisemaks. Bussijuht soovitab meil ise ära arvata, miks tee nimeks on Corkscrew Road. Kogeme seda üsna pea, kui üks vastutulev auto suleb kitsa tee nii, et mõned tugevamad mehed peavad välja minema, et auto teelt ära tõsta.

Varsti peatume Ballywaughan´is Aillwee koobaste juures ja seal pakutakse meile soodushinnaga giidituuri, mis on äärmiselt huvitav. Vesi on uuristanud maa alla vägevad käigud, mille avastas kohalik talumees oma lambaid otsides juba 1940-ndatel aastatel, aga jättis ainult enda teada. Alles 1970-ndatel, kui sinnakanti sattusid koobasteuurijad, otsustas ta saladuse lõpuks paljastada. Koopad näivad müstilised, näeme nii stalaktiite kui ka stalagmiite ja saame tunda täielikku vaikust ja pimedust. Kohati oleme kõrgete võlvide all ja sealsamas peame kummarduma, et käigust läbi mahtuda. Vesi toimetab käigus siiani ja aeg-ajalt teeb nii valju häält, et kõrvalseisja juttu pole kuulda. Paar korda aastas ujutab koopad üle ja peale seda tuleb ette võtta suurem koristus koos elektrisüsteemi remondiga, et uued huvilised seda põnevat kohta uudistama pääseksid.

Cliffs of Moher avaneb meie ees algul vaid ühest küljest ja alles edasi liikudes saame aimu tema tegelikust ulatusest. Võimas kaljusein tundub olevat lõputu ja igal sammul paistab veel ja veel uusi nurgataguseid kaljunukke. Siin puhub väga tugev tuul ja bussijuht hoiatab, et vihmavarjust siin küll mingit abi pole, sellega võivat ainult ringi lennata, nagu ”Mary Pumpkins”. Õnneks lakkab sadu kohe, kui kaljuäärele jõuame, aga teerada on märg ja libe ning selle tuulega ei julge ma kuigi kaugele minna, sest tänased jalanõud on üsna libedad. Jään lähimale platvormile uudistama, kuni Kirsika teise äärde rändab ja muidugi palju võrratuid pilte kaasa toob. Meile antud aeg saab kiiresti otsa ja asume taas teele. 

Doolini kalurikülakeses teeme lühikese lõunapausi ja pöörame tagasi Galway poole. Teel läbime Lisdoonvarna küla, kus toimub iga-aastane kosjasobitamisfestival ja kus tegutseb kuulus kosjasobitaja, kes võivat igaühele sobiva kaaslase leida. Viimane peatus tehakse Burren´i kaljusel rannaäärel, mis on vaid sellele kohale omane pinnavorm. Tagasi jõuame parajal ajal, et ei peaks viimast Galway bussi ootama ja meie päev ei venigi seekord väga pikaks. Homme ei pea õnneks varakult tõusma!

Viimased päevad Westportis. Tundub, et nii palju tahaks veel näha, aga aeg saab otsa. Jõuame veel vaid Westport House´i, mis meil siiani seestpoolt vaatamata. Näeme ära ka võlvkeldri, mis on maja kõige vanem osa, veel 15. Sajandist, legendaarse Grace O´Malley ajast. Praegune maja ise ehitati 17. Sajandil ja seal on nii palju huvitavat, et tunnid kaovad märkamatult.

Õhtul sõidutab Ann meid Iirimaa ainsat fjordi, Killary´t vaatama. See asub Connemara maakonnas, nii et näeme siiski ka pisut sealseid mägesid. Ilm on kahjuks jälle vihmane, nii et enamasti tuleb meil leppida vaatega läbi autoakna, aga maastik on jälle võrratu ja hoopis erinev seninähtust. Ann tahaks meile meeleldi näidata Kylemoor Abbey´t, aga täna õhtuks on laeva meeskond meid sadamakõrtsi õhtusöögile kutsunud, nii et kahjuks peame Ann´i plaanist loobuma.

Õhtusöök on tore, maitseme vormirooga mereandidest ja proovime kohalikku käsitööõlut. Poisid tänavad meid abi eest ja lubavad järgmisel aastal Eesti reisiplaani võtta.  Alles kodus meenub, et unustasime neid pildistada. Järgmisel päeval saab viga osaliselt parandatud, sest kohtame tänaval Johni, kes hakkab just koos elukaaslasega puhkusereisile sõitma. Püüame nad pildile enne, kui nad autosse ronivad.

Õhtul kodus otsime palavikuliselt võimalusi viimasel päeval veel mõnda kohta näha. Lost Valley ja Kylemoor Abbey näiteks. Lost Valley´sse saadame meili, aga kahjuks neil järgmisel päeval külastust ei toimu. Uurime isegi autorendi võimalusi, et näha Kylemoor Abbey´t, aga see hull plaan meil ei õnnestu. Peame leppima sellega, et pühendame viimase päeva pakkimisele ja hüvastijätu jalutuskäigule Westportis. Tõesti, nii palju jäi nägemata, et siia lihtsalt peab tagasi tulema!