Muusika

KOLMAPÄEV, 24. JUULI

Eile õhtul vaatasime Linnahallis uut etendust “Atlantic Tones” ja seegi oli väga huvitav. Orkester oli suurem ja tantsijaid vähem, aga lisaks olid kohaliku näitleja sketshid, mis olid tõesti naljakad. Päris kõigist sõnadest kahjuks veel aru ei saa, aga mõte jõuab kuidagi kohale. Taustal fotod erinevatest paikadest läänerannikul.

Täna on tuulevaikus, nii et laeval on pisut kergem liikuda. Esimesel reisil on parasjagu reisijaid, aga teisel ebatavaliselt palju. Tänu vaiksele ilmale saame hakkama ja reis läheb sujuvalt, kui mitte arvestada, et kuum vesi saab otsa ja paar viimast klienti jäävad kohvita. Inimesed võtavad seda siiski ülirahulikult ja keegi ei pahanda. Täna näeme rohkem hülgeid nii saarekestel kui meres. Saartel pesitsevad kormoranid, kõige rohkem on neid John Lennonile kuulunud saarel. Ühel väiksemal laiul on randtiirude pesitsuspaik

Minu päev algas sellest, et liikusin esmalt jalutuskäigu alguspunkti – kella juurde! Seal kohtusin Ann´i ja teiste huvilistega – sealhulga nii kohalike, kui ka kaugemate külastajatega, kokku sai kümmekond huvilist! Ilm oli super ja peagi võis liikumine alata! Nii mõnigi koht tuli natuke tuttav ette, sest olime ka juba omal käel neist kohtadest möödunud või ka sisse põiganud. Aga giidiga on see hoopis teistmoodi, sai palju uut teada linna ajaloo kohta, kirikute, pubide ja teiste tähtsamate hoonete ja objektide kohta. Ehkki matk oli tasuta välja kuulutatud, anti siiski Ann´ile ka raha selle eest, mis edasi läks muuseumi kassasse. Ja sellist linnatuuri viiakse läbi just igal kolmapäeval, seda ainult suvekuudel! Edasi jõuame pealelõunal Ann´iga muuseumisse, kus toimetan veel selle plaaniga ja saan külastajatelt raha võtta ja kirja panna nende arvu ja makstud summa. Õhtupoole kohtun uue naisterahvaga, kes tuleb sinna seetõttu, et perenaine peab linnahalli proovi ruttama. 

Koduteel põikame  Westport House aeda, mis on hiiglasuur ja kust leiame huvitavaid taimi ja puid. Luuderohi ronib siin igal pool, nii müüridel kui puutüvedel. Metsa all on mitmeid sõnajalgu, ka niisuguseid, mida meil toataimedena kasvatatakse. Kusagilt tuleb huvitavat lõhna ja avastame sirelimoodi valgete õitega põõsa, mis mitmel pool hekkides kasvab. Küllap ta mingi sirel ehk on? Peab hiljem välja uurima! 

Kolame linnas ja imetleme kanaliäärset lilleküllust. Sajab jälle vihma, aga see pole üldse sama vihm, mis kodus - ei tee väga märjaks ja kuivab ruttu! Ostame postkaardid ja margid, et järele proovida, kui kiiresti post siin liigub. Hispaaniast tuli möödunud aastal paar kuud!

Kirsika kohtas muuseumis täna üht noormeest, kes pidi õhtul Matt Molloy’s mängima, nii et tuleb minna vaatama! Muusika algab poole kümnest ja seekord on mängijaid lausa 7. Tuttav noormees mängib akordioni ja laulab. Ei mingit võimendust! Õhtu on väga huvitav: publiku hulgast kerkivad aeg-ajalt esile lauljad, muusikud saadavad neid ja rahvas laulab kaasa! Täiesti enneolematu kogemus! Iga lugu kestab vähemalt 7 minutit ja rahvas elab kaasa, plaksutab ja lööb jalaga takti. Rahvasumm muusikute ümber on tihe ja käib pidev edasi–tagasi liikumine, enamasti täis õlleklaasidega, aga kummalisel kombel ei loksu jook eriti maha ja keegi pole täis ega pahanda rüseluse peale. Et saabusime varakult, siis saime head kohad otse muusikute kõrvale, nii et Kirsika filmib nagu õhuakrobaat, seistes baaripukil, pea vastu lage. Tõeliselt vinge õhtu!