Teine nädal

TEINE NÄDAL

Hakkame avastama blogimaailma, millest meil kummalgi aimu pole, eriti minul. Ilma Kirsikata ei tekiks küll mingit blogi!

Tööpäevad kulgevad harjunud rütmis ja uus on ainult see, et nüüd on laevareisid õhtupoole, sest hommikul on mõõn ja vett lahes, eriti aga kanalis peaaegu polegi. Õhtuks tuleb ta aga nagu imeväel tagasi!

Seekord on meil reede ja laupäev vabad. Ilm läheb ilusaks, mis polevat siin väga tavaline, tahaks randa minna! Lähim rand on  Louisburgh´i lähedal ja buss peaks sinna minema kell 11, aga jaamas selgub, et see reedeti ei käi. See-eest näeme bussi, mis läheb Achill´sse. No lähme siis sinna! Bussijuhid on siin fantastilised! Kõik sõiduplaanid tunduvad neil peas olevat ja kõigile küsimustele saame vastused. Meie ISIC-kaardid pole ka päris kasutud.

Achill saarele viib väike sild. Kusagil vastaskaldal on ka liivarand, aga buss sinna ei sõida ja jalgsi minnes ei jõuaks me bussiajaks tagasi. Vaated on siingi võrratud, Kirsika ronib kohe mingi garaazhi katusele, et paremat pilti saada. Teeäärne müür koos laternapostiga on selleks veel üks hea abivahend! 

Nuputame, kes võiks küll olla kõik need puud ja taimed, mis ümberringi kasvavad. Ja kivimüüridel! Jälle lõpmatult kaeralilli teede ääres, umbes nagu meil sigurit või ussikeeli. Ja suured puhmad mingeid hiiglaslikke kobrulehti merepoolses küljes. Tee ääres väänlevad murakaväädid, just samamoodi nagu meil põldmarjad. Kõikjal kõrged hekid mingitest fuksia-laadsete õitega põõsastest, nii hele- kui tumeroosad.

Mis puudutab iiri keelt, siis see ikkagi päris kadunud pole! Kõik sildid on kahes keeles ja mõni ka ainult kohalikus. Räägitakse enamasti inglise keelt mõnusa iiri aktsendiga, aga  on ka iiri keele oskajaid ja mitte nii väga vähe. Connemara olevat päris iirikeelne kant.

Inimesed on väga toredad ja sõbralikud. Ja need vahvad iiri punapead, eriti lapsed! Punast kõigis võimalikes varjundites!

Peaks mälusopist välja otsima omadussõnad ja ülivõrded, mida pole harjunud kasutama. Siin oleks neid hädasti tarvis nii inimeste, kui looduse iseloomustamiseks!

Iiri ilm on omaette teema. Päikselisi päevi on siin harva, aga ka päris sajuseid mitte eriti. Meenub ainult üks, kui rongiga siia sõitsime. Enamasti on ilm muutlik, hommikul võib olla sombune ja uduvihmane, aga hiljem päris selgeks minna. Või ka vastupidi. Temperatuur 16 – 18 kraadi on kuidagi soojem ja mahedam, kui kodus – pole seda külma põhjatuult. Aga vihmajopp peab ikka igaks juhuks kotis olema!

Laupäeva hommik on sombune ja täna lähme vaatame üle Ballycroy Rahvuspargi, kuhu me tegelikult oleksime pidanud praktikale minema. Millegipärast ei saanud kohalik kool neilt aga vastust ja nii korraldati meile uus programm Westportis. Muuseumist saaame teada, et Ballycroy´sse viib kell 11 tasuta buss ja toob õhtuks ka tagasi. No mida meil veel tahta? Bussis kuuleme kohalikelt, et tasuta on ta ainult suvel.

Ballycroy Rahvuspargi külastuskeskus on uhke klaasmaja peaaegu maailma äärel. Ehitatud Euroopa Liidu toetusel ja sisustatud põneva väljapanekuga. Kõik täitsa tasuta! Meil on paar tundi bussini, nii et jõuame peale näitust veel loodusraja läbi käia ja kohvikus keha kinnitada. Tasuta WiFi aitab värskemad muljed kohe sõpradeni. Raja ääres vahvad vitstest punutud loomade-lindude-putukate kujud ja muidugi võrratud vaated mägedele, kus enamasti laiuvad turbaväljad! Kanarbikud, eerikad, mingid kollased lilled. Avastame, et kohalikul ”kadakal” on kollased hernelaadsed õied ja karvased kaunad viljadeks! Maitseme ära ka kohaliku ”põldmarja” – täitsa maitsev, meie omast pisut magusam! Leiame väikese kohaliku orhidee ja veel mõne ja veel ja veel... Küll on tore koht!!! Ei tea, kas meil jääb aega siia tagasi tulla?