Seiklused-seiklused

LAUPÄEV, 27. JUULI

Puhkepäev! Sõidame Galwaysse! Ostsime netist piletid ja buss väljub kell 9.15. Bussipeatust pole raske leida, aga sätime end muidugi algul valele poole teed. No võtab ikka aega selle tagurpidi liiklusega harjumine! Bussireis kestab poolteist tundi ja tee on nii kitsas, et autod tõmbavad põõsasse, kui buss vastu tuleb. Ümberringi vahva kuppelmaastik, taamal mõned kõrgemad mäed. Kõikjal majad ja karjamaad lammaste või veistega. Metsa pole õieti näinudki, siin-seal vaid mõni üksik salu. Majade ümbrused on kenasti hoolitsetud ja lillelised. Pea igas aias mitut värvi hortensiapõõsaste kuhilad, lisaks kõikvõimalikke eksootilisi põõsaid. 

Galway võtab meid vastu ilusa päikesepaistega. Peaväljak on otse bussijaama lähedal, nii et vaatamisväärsusi lausa otsima ei pea. Väljakul toimub laupäeviti laat, nii et oleme valinud õige päeva. Kaubeldakse kohaliku toodanguga alates jäätisest kuni rõivasteni. Aeg-ajalt kuuleme kohalike muusikute etteasteid. Rahvas liigub, istub ja lebab ümberringi pinkidel ja murul. Naudime meiegi laupäeva!

Linn on palju suurem kui Westport, lilleline ja puhas, hulk ajaloolisi paiku ja põnevaid ehitisi. 

PÜHAPÄEV, 28. JUULI

Nüüd lähme matkama! Meie vahva perenaine Mary laenab lahkesti oma jalgrattaid ja nii muutub meie liikumisraadius hulga suuremaks! Mägi on 12 km kaugusel ja sinna me täna ronima ei hakka, aga seda rahvamassi tahaks näha küll! Võtame suuna sadamasse, tee viib allamäge ja kiirus kasvab ootamatult suureks. Jõuan mere äärde, aga Kirsikat ei kusagil! Aga mul pole telefoni (olen selle muuseumi unustanud) ja helistada ei saa. No eks katsu teise mõtteid kuidagi ära arvata! Uitan pisut ringi ja otsustan koju tagasi minna: ehk juhtus midagi ta rattaga? Aga ei, seal teda pole. Mary on õues ja pakub küüti, lähme otsime autoga. Jõuame mereni ja juba näemegi Kirsikat. Selgub, et oleme sõitnud sadama erinevatesse osadesse! Jälle pisut targem: asjad tuleb täpsemalt kokku leppida, kui sidevahendit pole. Sõidame esialgu lihtsalt mööda mereäärt. Ümberringi palju kauneid maju ja aedu, nende ümber hulk põnevaid taimi. Müüripragudes turritavad sõnalajad, rannakivide vahel merikann (nüüd siis tean, kust ta nime on saanud) ja veel mitmeid tundmatuid taimi, rannas põnevad kivid ja merekarbid. Korjame mõned kaasa, aga eks näe, kui paljud neist kohvrisse mahuvad.  Rannas üllatavat värvi meduusid - mitte roosad vaid pruunide triipudega. Vesi tundub väga soe, poetame varbad vette. Väike maitseproov ka: uhh, soooolane!

Tee mäejalamile on lihtsam, kui arvasime: paremal pool on kergliiklustee ja tõusud pole sugugi nii järsud! Teeme hulga fotopeatusi, sest vaated on tõesti võrratud. Kui hommikul oli mäetipp veel pilvedes, siis nüüd on ta selgelt näha ja seda ei saa ju pildistamata jätta. Kaeralilled kasvavad ümberringi metsikult puhmastena ja teeäärseid müüre katavad murakaväädid, mis on võimsamad, kui meie põldmarjadel, aga muidu näevad üsna sarnased välja. Osalt alles roosakates õites, osal rohelised viljad peal ja mõned mammud juba mustadki. Peaks mõnda maitsma, aga mitte siin, tihedas liikluses!

Mäejalam annab endast märku üha pikemate tee ääres ja muruplatsidel seisvate autorividega. Rahvapuudust siin täna tõesti pole! Viimased parklad on puupüsti täis ja vastu tulevad jalutuskeppidega inimesed. Lihtsaid puukeppe saab osta jalamilt, 3 eurot tükk. Kohal on helikopter ja kiirabi, jalamil saab tasuta veresuhkrut mõõta, lapsed esitavad kohalikku muusikat ja tantsivad. Kell hakkab neli saama ja suurem mass on vist juba läinud. Näeme enamasti laskujaid, kuid ka mõnda mäkketõusjat. Kogu matk peaks kestma umbes 3,5 tundi. Ilm on selleks täna küll ideaalne - päike enamasti pilve taga ja temperatuur 17 -19 kraadi.

Jalamil seisab ka monument Suurele Iiri Näljahädale. Võimas teos, mis kujutab laeva, millel purjedeks luukered. Siin hakkavad pisarad iseenesest voolama! Miljoneid inimesi sai hukka või rändas üle ookeani 19. sajandi keskel!

Järgneb...